Järvi Akadeemia Arvo Pärdi Keskuses

Arvo Pärt: „See teos sündis spontaanselt. Ma olin tellimust valesti mõistnud ja oletanud, et seda esitatakse pidalitõbistele, aga sain hiljem teada, et see oli mõeldud hoopis ühe ajaloolise leprosooriumi tarbeks. Sellele vaatamata leidis mu algne impulss – pöörduda sõnumiga otse pidalitõbiste poole – teoses oma koha. Teksti otsides meenus mulle peagi püha Agathon, keda seostatakse mitme legendiga leeprahaigetest. Neist üks tuntuim pajatab, et püha Agathoni armastus olnud nii suur, et ta oli valmis oma keha ühe pidalihaigega ära vahetama. Teost valitsevad kolm muusikalist pilti: pidalitõbist õlgadel kandev Agathon raskel sammul teel turule, pidalitõbise ja Agathoni kahekõne ning turumelu. Kooda toimib üllatava dramaturgilise pöördepunktina, ent võtab kogu Agathoni loo ka loogiliselt kokku.“

Varakristlik legend, eremiit Agathoni lugu kõrbeisade ütluste kogumikust:
L’abbé Agathon, se rendant un jour dans la ville pour vendre de menus objets, trouva le long de la route un lépreux qui lui demanda: „Où vas-tu?“
L’abbé Agathon lui dit: „A la ville vendre des objets.“
Le lépreux lui dit: „Par charité, porte-moi là-bas.“ L’ayant pris, le vieillard le porta à la ville.
L’autre lui dit alors: „Dépose-moi à l’endroit où tu vends tes objets.“ Et l’abbé Agathon fit ainsi. Quand il eut vendu un objet, le lépreux lui demanda: „Combien l’as-tu vendu?“
„Tant.“
„Achète-moi un gâteau.“ Il l’acheta. Quand il eut vendu un autre objet, l’autre lui dit: „Et celui-ci, combien l’as-tu vendu?“
„Tant.“
„Achète-moi telle chose.“ Le vieillard l’acheta encore. Quand il eut vendu tous ses objets et qu’il voulut partir, le lépreux lui dit: „Tu t’en vas?“
„Oui.“
„Je t’en prie, par charité, reporte-moi à l’endroit où tu m’as trouvé.“ L’abbé Agathon prit le lépreux et le reporta à cet endroit. Celui-ci lui dit alors: „Béni es-tu, Agathon, par le Seigneur du ciel et de la terre.“
Agathon leva les yeux mais il ne vit plus personne, car le lépreux était un ange du Seigneur venu le mettre à l’épreuve.

Ühel päeval oli isa Agathonil asja linna, et mõningaid asju müüa. Tee ääres kohtas ta üht pidalitõbist, kes temalt küsis: „Kuhu sa lähed?“
Isa Agathon vastas: „Linna, et asju müüa.“
Leeprahaige ütles: „Palun võta mind kaasa.“ Agathon tõstis ta endale kukile ja kandis linna.
Nüüd ütles haige: „Pane mind seal maha, kus oma asju müüd.“ Ja isa Agathon tegi seda. Kui ta natuke oli müünud, küsis pidalitõbine:
„Kui palju sa oled saanud?“
„Natuke.“
„Osta mulle pala leiba.“ Agathon ostis.
Kui ta järgmise asja oli müünud, küsis pidalitõbine: „Kui palju sa said?“
„Natuke.“
„Osta mulle veel pala leiba.“ Agathon ostis talle veel leiba.
Kui kõik asjad olid müüdud ja ta minema tahtis hakata, ütles pidalitõbine: „Kas hakkad juba minema?“
„Jah.“
„Palun sind alandlikult, vii mind jälle tagasi sinna, kust mu leidsid.“ Agathon võttis haige selga ja kandis ta samasse paika tagasi.
Nüüd ütles leeprahaige talle: „Ole sa õnnistatud, Agathon, taevase ja maise Jumala nimel.“
Agathon tõstis oma silmad, aga seal polnud enam kedagi, sest pidalitõbine oli olnud Issanda ingel, kes oli teda tulnud proovile panema.
Teksti tõlge Eesti Filharmoonia Kammerkoor