Olli MUSTONEN (pianist, dirigent ja helilooja) on tänapäeva muusikamaailmas ainulaadne nähtus. Pianistina on ta oma originaalsuse ja särava tehnikaga lummanud publikut kõikjal Euroopas ja Ameerikas ning dirigendina asutanud Helsingi festivaliorkestri ja juhatanud mitmeid orkestreid üle maailma. Nii Olli Mustoneni klaverimängu kui ka dirigeerimise lähtepunktiks on tema kui helilooja. Mustonen on veendunud, et igas esituses peab kõlama esiettekande värskus, et nii publik kui esitajad tunnetaksid heliloojat oma kaasaegsena.

Esimesed klavessiinitunnid sai Mustonen 5-aastaselt, 7-aastaselt hakkas ta klaverit õppima Ralf Gothóni juhendamisel, hiljem juhendas teda Eero Heinonen. 6-aastaselt valmisid tal esimesed kompositsioonikatsed ja 8-aastaselt hakkas õppima Einojuhani Rautavaara juures kompositsiooni. Peagi sai temast nõutud dirigent ja pianisti. Alates 1989. aastast on Mustonen mänginud aktiivset rolli Soome muusikamaastikul; esmalt sai temast Korsholmi muusikafestivali kunstiline juht, aastatel 1990–1992 lisandus ka Turu muusikafestival. Ta on Helsingi festivaliorkestri kaasasutaja ja juht ning alates 2003. aastast dirigeerib ta Tapiola Sinfoniettat. Pianistina on Mustonen andnud kontserte paljude rahvusvaheliselt tuntud orkestritega nagu Londoni sümfooniaorkester, Royal Concertgebouw Orkest, Chicago sümfooniaorkester, Berliini filharmoonikud jne. 1999. aastal tõi ta esiettekandele Rodion Štšedrini 5. klaverikontserdi, mis on pühendatud talle. Dmitri Šostakovitši “24 prelüüdi ja fuuga” ning Charles-Valentin Alkani “25 prelüüdi” lindistamise eest sai Mustonen 1992. aastal nii Edisoni kui ka Gramophone’i auhinna. 2019. aastal pälvis Mustonen Hindemithi preemia.

“Ta annab igal ettekandel kogu oma ihu ja kogu oma hinge. Ta on unelmate pianist, kes on suutnud ületada selle tunnetusliku barjääri, mille olemasolust teised mängijad teadlikudki pole.” (The Sunday Times).
“Interpreedina sarnaneb dirigent Olli Mustonen väga pianist Olli Mustonenile. Kõik detailid on peensusteni artikuleeritud, justkui nõelaotsaga söövitatud…“ (BBC Music Magazine).