Leho Karin on üks eesti hinnatumaid tšelliste. Ta on lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli Laine Leichteri käe all ja Tallinna konservatooriumi Toomas Velmeti juhendamisel (1991). Aastail 1991–1992 jätkas ta õpinguid Frans Helmersoni juures Edsbergi muusikainstituudis Rootsis ning 1992–1993 Martin Ostertagi juures Karlsruhe kõrgemas muusikakoolis, samuti on ta end täiendanud Mihhail Homitseri ja Josef Schwabi juhendamisel. Leho Karin on 1987. aasta vabariikliku keelpillimängijate konkursi laureaat. Alates 1995. aastast on Leho Tallinna muusikakeskkooli tšelloõpetaja. 1988–1991 töötas Leho Karin ERSOs. Alates 1993. aastast töötab ta Tallinna Kammerorkestris, kellega koos on esinenud paljudes Euroopa riikides, Jaapanis ja USAs. Aastail 1993–2012 mängis Karin tšellot ka NYYD Ensemble’is, mis esines paljudel olulistel nüüdismuusika festivalidel Euroopas, seejärel NYYD Ensemble’ist välja kasvanud YXUS Ensemble’is. Ta on mänginud ka tenorgambat ansamblis GambarinG. Leho Karin on solistina üles astunud Soomes, Rootsis, Venemaal jm ning osalenud paljudes projektides Eestis. Ta on soleerinud ERSO, Tallinna Kammerorkestri ja Saarbrückeni Raadio orkestri ees. Tema repertuaaris on klassikaliste tšelloteoste (Haydn, Tšaikovski jmt) kõrval ka 20. sajandi suurteosed, nt Britten, Esa-Pekka Salonen, Erkki-Sven Tüür, Eduard Tubin jt. Ta on teinud koostööd mitmete eesti heliloojatega, sh Raimo Kangro, Galina Grigorjeva, Erkki-Sven Tüür, René Eespere, Tõnu Kõrvits ja Helena Tulve ning olnud nende uudisteoste (esma)ettekandja. Leho Karin on salvestanud hulgaliselt muusikat, sh Tallinna Kammerorkestri koosseisus Arvo Pärdi, Heino Elleri ja Erkki-Sven Tüüri teoseid plaadifirmale ECM. 2020. aastal ilmus Leho Karini osalusel Erkki-Sven Tüüri autoriplaat “Lost Prayers” (ECM), mis pälvis aasta hiljem Eesti muusikanõukogu ja Eesti fonogrammitootjate ühingu poolt aasta kammermuusika albumi tiitli. 2018. aastal sai Leho Karin Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia sütitava ja inspireeriva pillimängu eest. Leho kätte on Pillifond usaldanud Francois Fourrier Nicolas’ tšello (1798) ja Claude Thomassini poogna (Gand et Bernardel; 1890).